Kunstiajalugu
Marit Sillamägi
Ring on matemaatiline kujund, mida ka kunstnikud on alati kasutanud. Vararenessanssi arhitektuuris paelus arhitekte ring hoone põhiplaanina kuna ring sümboliseeris täiuslikku harmooniat ja tasakaalu. Religioosses kunstis kasutatakse viiendast sajandist alates ovaalse kujuga mandorlasid ümbritsemas pühasid isikuid. See iidne sümbol tekib kahe ringi osalisel kattumisel tekitades ovaalse mandli kuju. Budistlikus kunstis aga on olulisel kohal ümara kujuga mandalad. Mandala kese kujutab endast jumaluse eluaset, see on maailma sümboolne projektsioon.
Proovin leida ringi- ja ovaali kujutisi XX sajandi kuulsate kunstnike töödes käsitledes kunstivoolusid, mis tekkisid enne Esimest Maailmasõda.
XX sajandi kunst
Cezanne’i, Gauguini ja van Goghi looming moodustab tähtsa pöördepunkti Euroopa kunsti ajaloos: nendaga hakkab lagunema kunstikäsitlus, mis oli domineerinud alates Giottost, nemad panevad aluse uuele käsitlusele, mis kujunes täies ulatuses välja XX sajandil.
Euroopa kunstis oli renessanssiajast saadik valitsenud looduslähedane käsitlusviis. Nüüd esineb meistreid nagu Meissonier, kelle tööd on kui värvilised fotod. Näis, et kaugemale ei ole võimalik enam minna ja nii algabki reaktsioon. Enam ei taheta kopeerida, vaid anda kunstipärane, kuid subjektiivne ja ilmekas väljendus elamustele, mis loodus on esile kutsunud. Kunstnik ehitab oma fantaasia abil üles uue, kunstiliselt huvitava rariteedi. Nagu ütles Gaugain, on ilu joonte ja väride plastiline kombinatsioon, kusjuures kujutatud esemed on ainult ettekäändeks.
XX sajandi alguskümnete mõjukaim meister on prantsuse kunstnik Henri Matisse (1869-1954), kes arendab oma kunstis järjekindlalt edasi Cezanne’i, Gauguini ja van Goghi poolt rajatud suunda. Matisse taotleb ilmekust ja dekoratiivset mõju. Ta maalib puhaste, kõlavate lokaaltoonidega, asetades kõrvuti sooje ja külmi värve. Ta lihtsustab ja üldistab vorme, stiliseerib joonistust ornamentaalselt ja ühendab suured värvipinnad rütmiliselt kaalutud kompositsioonideks. Üksikuid pindu ümbritsevad tugevasti toonitatud, kuid vabalt, skitseerivalt maalitud piirjooned.
Matisse juhtis prantsuse kunstnike rühma, keda nimetati „metsikuteks“ – foovideks. Sellesse gruppi kuulunud meistreid iseloomustab kõikide konventsioonide hülgamine ja temperamentne, vaba maalimisviis. Valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Foovide peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine.
Henri Matisse, Marokolased, 1915-1916
Kubism
Henri Matisse, Still Life after Jan Davidsz de Heem's 'La Desserte' 1915, Kubism
Henri Matisse, Sinine aken, 1911
Ekspressionism, fovism
Äärmuslikku suunda moodsas kunstis esindavad kubistid, kes impressionistide „meelte tõe “ tahavad asendada „intellektuaalse tõega“. Kubistid soovitavad kujutada asju mitte sellistena, nagu need paistavad, vaid sellistena, nagu me teame neid olevat. Ühel ja samal lõuendil tuleb esitada loodusoblektide erinevaid vaateid ja seostada erinevaid vaatepunkte. Kui näiteks on teada, et kast on kuue küljega, siis peab katsuma kujutada kasti kõiki kuut külge. Kubistide kunst on abstraktne, side tegelikkusega on peaaegu täiesti katkenud.
Kubismi loojaks tuleb pidada hispaanlast Pablo Picassot (1881-1973), kes tegutses Prantsusmaal. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ta ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid. Picasso maalis algul raskemeelseid žanripilte ja figuure mingis erilises lihtsustavas laadis. Ka hiljem on ta puhtkubistlike tööde kõrval andnud napis, lakoonilises stiilis maale, mis on realiteedile väga lähedased.
Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Saab eristada järgmisi perioode: Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Aafrika kunstist mõjutatud periood (1908–1909), sel ajal on Picasso looming mõjutatud Aafrika motiividest ja Aafrika mandri rahvuste kunsti eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti mõjutab teda Aafrika skulptuuride inimesekäsitlus ja loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile.
Pablo Picasso, 1932
Tüdruk peegli ees
Sürrealism
Pabo Picasso, 1912
Kitarr
Kubism
Pablo Picasso, 1931, Skulptor, sürrealism
Kubismiga paralleelselt kujunes välja futurism, mille loojaiks on itaallased, selle teoreetik on F.Marinetti (1876-1944). Futuristid tahavad oma maalides kujutada ühekorraga asju, mida on nähtud üksteise järel, ja püüavad fikseerida liikumismotiive. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon. Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve.
Futuristlikku kunsti lõi Giacomo Balla (1871-1958), ta oli Itaalia maalikunstnik, kunstiõpetaja ja poeet. Oma kunstis kujutas ta pildiliselt valgust, liikimist ja kiirust.
Giacomo Balla, 1915
Mimicry synoptic: the sky-woman
Futurism
Giacomo Balla, 1916
Black and White Futurist Forcefield
Futurism
Giacomo Balla, 1913
Shape and Noise of Motorcyclist
Futurism
Eriti palju on räägitud sürrealismist, mille teoreetik on Andre Breton (1896-1966). Sürrealistid tunnistavad vägivaldseks kõik loogika reeglid, kõik esteetilised ja moraalsed kaalutlused ja näevad tõde ainult alateadvuses. Sürrealistide maalidel näeb tõelisuses olevaid esemeid, kuid nad on kujutatud katkendlikena ja ebaloogilistes, veidrates kombinatsioonides. Sürrealistide teooriad on huvitavamad kui nende kunst.
Salvador Dalí (1904-1989) oli Hispaania maalikunstnik, 20. sajandi üks tähtsamaid sürrealiste. 1929. aastal olid Dalíl mitmed olulised näitused ning ta liitus ametlikult Pariisis Montparnasse’i kvartalis tegutsenud sürrealistide rühmitusega. Dalí looming oli juba sellele eelnenud kahel aastal tugevate sürrealismi mõjutustega.
Salvador Dali,
Dali Nude, in Contemplation Before the Five Regular Bodies
Sürrealism
Dadaism on modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalses Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916–1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt ka New Yorgis.
Dadaiste on suuresti mõjutanud Esimene Maailmasõda. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu.
Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
Dadaistid laenavad ilma valehäbita teistelt suundadelt - kubistidelt kollaažitehnika, futuristidelt tüpograafilised trikid, ekspressionistidelt vaba värvikasutuse, püüde suurema spontaansuse ja keele foneetilisuse poole.
Max Ernst (1891–1976) oli saksa maalikunstnik, skulptor, graafik ja luuletaja. Üks juhtivaid sürrealiste kunstiajaloos. 1919. aasta sügisel rajas Ernst Kölnis koos teise saksa kunstniku Johannes Theodor Baargeldiga dadaistide rühma. Samal aastal lõi ta oma esimesed kollaažid, mis hiljem tõid talle palju kuulsust. Kölni dadaistid eksperimenteerisid fotomontaaži, igapäevaste esemete kui kunstivahendite kasutamise ja piltide seosusetu kõrvutamisega. Varsti kujunes Ernstist Kölni dadaistide juhtfiguur, ta kutsus end ka "Dada-Ernstiks".
Max Ernst,
The Fall of an Angel
Dadaism
Salvador Dali, 1932
Galatea of the Spheres
Sürrealism
Max Ernst, 1920
The Gramineous Bicycle Garnished with Bells the Dappled Fire Damps and the Echinoderms Bending the Spine to Look for Caresses
Dadaism
Max Ernst, 1920
Pealkirjata
Dadaism
Sümbolism on Prantsusmaal 19. sajandi II poolel alguse saanud kirjandus- ja kunstivool. Sümbolism vastandas end romantismile ja realismile, käsitas maailma kui salapärast, sümbolite varal tunnetatavat reaalsust. Sai mõjutusi oma aja okultismist ja spiritualismist. Kujutava kunsti vooluna tekkis sümbolism 1880. aastail Prantsusmaal vastukaaluks akadeemilisele kunstile, avaldus peamiselt maalikunstis ja graafikas. Pöörduti keerukate muinasjutuliste, mütoloogiliste ja kirjanduslike teemade kaudu fantaasia- või nägemusmaailma. Teosed süžeelised, meeleolu võib olla peenutsevalt idülliline, groteskne või satiiriline. Mõjutas uusromantismi ja teisi modernistlikke kunstivoole.
Akseli Gallen-Kallela (1865-1931) oli Soome kunstnik. Gallen-Kallela maalid olid alguses realistlikud, hiljem maalis ta rahvusromantilises stiilis peamiselt Soome loodust ja Kalevala-ainelisi kompositsioone. 20. sajandi alguses muutus tema looming sümbolistlikuks. Gallen-Kallela maalid on rahvusvaheliselt ühed kõige tuntumad soome kunstiteosed.
Akseli Gallen-Kallela, 1907, Ad Astra, Sümbolism
Juugend ehk art nouveau oli kunsti ja arhitektuuri (eriti tarbekunsti) stiil, mille kõrgaeg oli aastail 1890–1905. Seda iseloomustab orgaaniliste motiivide, eriti lillede ja muude taimede kujutamine ning selles kasutatakse stiliseeritud ning voolavaid kõverjooni.
Juugendit iseloomustab maalikunstis sujuvus ja väljavenitatud figuurid, piirjoonte rõhutamine ning selged ühtlases toonis värvipinnad. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Gustav Klimt (1862–1918) oli Austria maalikunstnik, sümbolist. Tänapäeval on Klimt üks armastatumaid ja hinnatumaid kunstnikke maailmas. Ta on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid.
Klimti meelisteemaks oli naisekeha ning tema töid tuntakse kui erootilisi – seda on enim tunda tema pliiatsijoonistustes ja skitsides, mis said laialdasemalt tuntuks alles pärast kunstniku surma. Need naissoost subjektid, olgu siis korrektsed portreed või vabalt joonistatud aktid, kiirgavad muutumatult tundlikku fin de siècle (sajandilõpu) elegantsi.
Gustav Klimt, 1907
Lootus II
Juugend
Gustav Klimt, 1909
Elupuu
Juugend
Naivism, peamiselt 20. sajandi alguses tekkinud primitivistlik maalikunstisuund, mis taotleb vahetut lapselikku detailirohkust.
Ei järgita perspektiivi-, anatoomia-, kompositsiooni- ja teisi nõudeid.
Naivistlik loodusekujutus muutus modernistlikele kunstnikele eriti huvitavaks siis, kui nende oma looming hakkas loobuma nähtava maailma jäljendamisest.
Henri Rousseau (1844-1910) oli prantsuse naivist. Teda tuntakse ka Le Douanier nime all, kuna ta oli tolliametnikuna töötanud. Ta oli iseõppinud kunstnik, kes oli 1886. aastast alates regulaarselt esinenud žüriivabadel kunstinäitustel. Rousseau on maalinud väljamõeldud stseene eksootilises looduses, portreid, aga ka olustikupilte oma ümbrusest ja veidraid allegooriaid. Tema töödes on objektide ruumikujutus ja objektide suurusvahekorrad ebaloomulikud.
Henri Rousseau, 1897, Magav mustlane, naivism
Henri Rousseau, 1908
Naivism
Ekspressionism (prantsuse keeles expression 'väljendus, ilme', ladina keeles expressio 'väljapigistamine') on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga.
Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja Der Strum ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Inimesed on ekspressionismis sageli jõhkra ja inetu välimusega. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.
Edvard Munch (1863 –1944) oli Norra kunstnik, keda peetakse ekspressionismi rajajaks maalikunstis. Maali „Karje“ peetakse tihtipeale esimeseks ekspressionistlikuks tööks ja äärmuslikuks näiteks Munchi fantastilistest nägemustest. Maali "Karje" kurvilineaarsed jooned sisendavad rahutust. Vorm on peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks.
Edvard Munch, 1895
Karje
Ekspressionism
Abstraktsionism ehk abstraktne kunst ehk nonfiguraalne kunst ehk esemetu kunst ehk absoluutne kunst on kunstisuund maalikunstis, skulptuuris ja graafikas. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide abil maailma ja kõige sellega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest objektidest. Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust.
Abstraktsionismis arenes välja kaks põhisuunda: ekspressiivne abstraktsionism ja konstruktiivne ehk geomeetriline abstraktsionism.
Vassili Kandinsky (1866–1944) oli Vene maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik. Teda peetakse üheks abstraktsionismi rajajaks. Tema loomingus on palju kasutatud geomeetrilisi kujundeid. Kandinsky kunst ja ideed on inspireerinud paljude põlvkondade kunstnikke. Tema teooria kohaselt on puhas, esemetu kunst sarnane muusikaga. Ta oli veendunud, et selline kunst on vaimsem ja väärtuslikum, et maalikunstil oleks muusikast palju õppida. Kandinskyle oli oluline eneseväljendus ja seda aitas kõige paremini edasi anda värvide omavaheline koosmõju ja tasakaalustatud kompositsioon.
Vassili Kandinsky, Ringid ringides, 1923
Abstraktsionism
Vassili Kandinsky, Ruudud kontsentriliste ringidega 1913
Abstraktsionism
Eesti kunstis
Eestis kujunes alles 20. sajandi alguses välja rahvuslik kunstielu, kuid sellest ajast saati on imetlusväärselt kiiresti arenetud. 1919. aastal asutati Tartusse Kõrgem Kunstikool Pallas, mis oli 20.–30.-te peamine kujundava kunsti õppeasutus. Tallinna Kunsttööstuskool andis kuni 30.-te aastate lõpuni peamiselt tarbekunsti alast haridust.
1920.-te aastate kunstis on tunda Saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid, mis oli enamasti mõõdukas, pehmunud ja dekoratiivne. Eestis oli esindatud ka kubismist lähtunud konstruktivism.
Arnold Akberg (1894–1984) oli Eesti maalikunstnik, kelle töödes märkasin rohkelt ringide kasutamist. Akberg õppis Rakvere Õpetajate Seminaris. Pärast kooli lõpetamist töötas mõned aastad õpetajana Virumaal. Alates 1920. -st aastast töötas joonistusõpetajana Tallinnas.
Kunstnikuna oli Arnold Akberg peamiselt iseõppija, kuid täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis ja Riia kunsttööstuskoolis. Sooritas 1927. -l aastal Sihtkapitali Valitsuse toel õppereisi Berliini ja Pariisi. Ta oli 1924. -st aastast Eesti Kunstnike Rühma liige. Aastatel 1924–1930 kuulus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingusse. Akberg viljeles järjekindlalt kubismi, kujutades enamasti geomeetrilistes vormides arhitektuurimotiive, tema maalidel on selge kompositsioon ja tundlik koloriit.
Arnold Akberg, 1925
Kompositsioon
Arnold Akberg, 1924
Vaade Toompealt
Kasutatud kirjandus:
Vaga.V. (2007). Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri.
Eesti Entsüklopeedia. Kasutatud 08.03.2016. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/s%C3%BCmbolism1
Vikipeedia. Kasutatud 10.03.2016. https://et.wikipedia.org/
WikiPaintings.org - the encyclopedia of painting. Kasutatud 11.03.2016. http://www.wikiart.org/
Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogu. Kasutatud 16.03.2016. http://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-436