Eesti kunsti raport

Kumu külastuse põhjal.

Kumu on Eesti Kunstimuuseumi peahoone ning suurim ja esinduslikem näitusepaik Eestis. Muuseum avati 17. veebruaril 2006. Aastal 2008 võitis Kumu Euroopa aasta muuseumi tiitli. See on märkimisväärne rahvusvaheline tunnustus Kumu pürgimusele olla tõeliselt kaasaegne kunstimuuseum, mis ei ole pühendunud ainult kogumisele, säilitamisele ja eksponeerimisele, vaid on polüfunktsionaalne ruum aktiivseks vaimseks tegevuseks.

Kolmandal ja neljandal korrusel eksponeeritakse eesti kunsti kogusid alates 18. sajandi algusest ning viies korrus tegutseb kaasaegse kunsti galeriina. Kolmandal korrusel esitatakse kunsti kuni Teise maailmasõjani, neljandal korrusel on eksponeeritud nõukogude okupatsiooni aegsed tööd. Kumu viiendal korrusel aga vahelduvad kaasaegse kunsti näitused nii eesti kui rahvusvahelisest kunstist.

Tänu Kuressaare Ametikooli disainisuuna organiseeritud ühiskülastusele sain minagi Kumu kunstimuuseumi külastada. Giidiks oli meil Kumu Hariduskeskuse juhataja Maarin Ektermann. Tutvusime Kumu püsiekspositsiooniga, mis koosneb eesti kunstnike töödest.

Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonna kunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest.

Uus püsiväljapanek neljandal korrusel keskendub kunsti ja selle keskkonna keerulistele suhetele. Tuuakse esile ühe ajajärgu erinevad palged ning kunsti muutuvad rollid, mis hõlmavad nii ümbritseva kajastamist, vastuhakku kui ka alternatiivse tegelikkuse loomist.

Euroopa 20. sajandi kunstiajaloos on nimetatud "sajandivahetuseks" aega impressionistide viimasest näitusest 1886. aastal kuni foovide ja "Die Brücke" näituseni 1905. aastal. See oli murranguaeg, mil realistlikule ja impressionistlikule loodust jäljendavale kunstile hakkasid vastanduma uusromantiline ideoloogia ja sellega seotud kunstinähtused - sümbolism, juugendstiil ja postimpressionism.

See oli murranguaeg ka eesti kunsti ajaloos, kuid siin oli selle sisu oluliselt teistsugune. Konservatiivses provintsis polnud veel realismgi jõudnud täielikult välja areneda, impressionismist rääkimata. Eestis võib murranguks pidada esiteks seda, et lõpuks ometi suudeti välja rabelda ühekülgsest Düsseldorfi ja Peterburi akadeemiate mõjuväljast ning märgata muutusi Euroopa kunstis. Teiseks murranguliseks nähtuseks oli baltisaksa kunstielust eraldi areneva eesti kunstielu tekkimine. Uusaegse kunstielu tähtsamateks osadeks on näitusetegevus, muuseumid, kunstiharidus, kunstnike organiseerumine ja kunstikriitika ning 19. ja 20. sajandi vahetusel Eesti seltskond teadvustaski kõigi nende vajaduse ja asus neid looma.

Mõlemas murrangus olid juhtivad kaks kunstnikku - Ants Laikmaa ja Kristjan Raud. Nende kunstnike töid saab näha ka Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogus.

Ants Laikmaa oli eesti maalikunstnik, keda on peetud üheks Eesti 20. sajandi alguse olulisemaks kunstnikuks ja kelle juhitud ateljeekool oli Eesti esimene kunstiõppeasutus.

Oma esimese näituse (samas esimese eesti kunstniku näituse Eestis üldse) avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides, kahjuks hävis enamus sel näitusel väljas olnud töödest tulekahjus 1907. aastal.

Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. Juba varakult tundis ta kutsumust olla portretist. Tema lemmiktehnikaks kujunes pastell, mis võimaldas töötada kiiresti.

Ants Laikmaa, "Marie Underi portree", 1904

Kristjan Raud oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulandumist Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal tuttavaks saanud kunstiringkondadesse.

Alustanud oma kunstiõpinguid Peterburis Kunstide Akadeemias kujutavad tema varasemad tööd eesti taluinimesi, nende tegevust ja talutube. Peatselt hakkasid teda õlivärvi kõrval võluma must-valged tehnikad. Tema looming koosnebki enamikus söejoonistustest.

Pärast kunstniku Pariisi reisi 1926. aastal kujunes välja Rauale ainuomane stiil. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente. Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud esmakordselt nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud.

Kristjan Raud, "Kalevipoja sõit Põhjamaale (Sõit maailma otsa)", 1935

19. ja 20. sajandi vahetusel oli tärganud rahvuslik kunstielu ja järgneva 15 aasta jooksul arenes see eesti kultuuri loomulikuks osaks ning jõudis kokkupuutesse Euroopa kõige uuenduslkuma kunstiga. Areng oli kiire. 19. sajandi lõpuaastatel olid juba kümned noored eestlased huvitunud kunsti õppimisest, kuid kodumaal oli selleks vähe võimalusi.

Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi juures tegutsesid õhtused joonistuskursused, mida juhendas realist Rudolf Julius von zur Mühlen. Neil kursustel said õpetust hiljem nimekad kunstnikud Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Jaan Koort.

Konrad Vilhelm Mägi (1878 - 1925) oli eesti maalikunstnik ja pedagoog. Ta oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades.

Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.

Ta lõi hapraid juugendlikke taimevinjette. Mäe Saaremaa-ainelised teosed on esimesed moodsad eesti loodusmaalid.

Aastast 1918 võib märgata ekspressionismi mõju, mille vastuvõttu soodustas Mäe ülitundlikkus ja emotsionaalne reageering ärevatele aegadele.

Kõrvuti looduspiltidega maalis ta lilli ja portreid. Enamasti kauni välimusega naisemodellid kajastavad juugendlikku iluideaali, hilistes portreedes väljendub 1920. aastatel tõsinenud meeleolu. Esimene teadaolev portree on norra tütarlapsest.

Konrad Mägi maalidest Kumus on minu lemmik " Meditatsioon (Maastik daamiga)", see on klassikalisse modernismi kuuluv maal naisest, kelle juuksed justkui sulanduvad maaga ühte.

Konrad Mägi, " Meditatsioon (Maastik daamiga)", 1915-1916

Aleksander Tassa (1882 - 1955) oli eesti kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja. Ta on loonud maastikumaale, juugendlikke raamatuillustratsioone, avaldanud kunstiuurimusi.

Tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks Eesti juugend kunstis. Ta kuulub oma akvarellidega 20. sajandi alguse eesti modernismi klassikasse.

Kirjanikuna on ta tõlkinud, kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid novelle, näidendeid.

1908. aastal viibides koos Konrad Mäega Norras, valmisid mitmed maastikud, mille ainetel on kujundatud 1909. aastal ilmunud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse Noor-Eesti III albumi päisliistud.

Ahvenamaal peatudes sündisid arvukad akvarelltehnikas etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. 1914. aastal sündisid veel mõned tööd raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele.

Aleksander Tassa, Vinjett Friedebert Tuglase novellikogule „Õhtu taevas”, 1913

Jaan Koort (1883 - 1935) oli eesti kujur, maalikunstnik ja keraamik. Oma loometee alguses tegeles Jaan Koort umbes kümme aastat paralleelselt nii skulptuuri kui maaliga. Kunstniku varasemad teadaolevad maalid pärinevad 1907. aastal Norras talusulasena veedetud ajast.

J. Koort on loonud mitmeid monumentaalskulptuure, nagu Tallinnas Rahumäe kalmistul asuvad H. Namsingi, perekond Uusmanni, Hans Vinnali ja kunstnik Kuno Veeberi hauasambad. Tema valmistatud on Jakob Tamme büst Väike-Maarjas, August Kitzbergi ja Julius Kuperjanovi hauasambad Tartus Raadi kalmistul ja C. R. Jakobsoni hauamonumendi Kurgjal. Tema loodud on Vabadussõja monument Raplas. 1933. aastal valmis kirjanik August Kitzbergi monument Tartu Maarja kalmistul, 1934. aastal Juhan Luiga hauamonument Tartu Maarja kalmistul.

Skulptori loomingusse kuulub hulk loomaskulptuure, sealhulgas kuulus "Metskits" aga ka siga, öökullid jne. Oma ateljees pidas ta mitmeid eksootilisi koduloomi nagu papagoi Mara, orav Madli, öökull Ants, toonekurg Tooni, vares ja metskits.

Jaan Koort, „Madonna“, 1925

Järjekindel impressionism huvitas ainult üksikuid eestlasi. Paul Burman oli seda lühiajaliselt õppinud läti impressionisti Vilhelms Purvītise juures Riia kunstikoolis. Ta kujunes meisterlikuks maastiku ja eriti loomade maalijaks. Purvītise kunst oli prantsuse impressionismiga võrreldes dekoratiivsem, raskepärasem ja vähem õhuline ning sama võib õelda Burmani pastoossete maalide ja Purvītise teise õpilase Villem Ormissoni loomingu kohta.

Paul Wilhelm Burman (1888 - 1934) oli baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik ja graafik. Burman oli esimene animalist Eesti kunstis.

Loomingu algperioodil maalis ja joonistas peamiselt looma- ja looduspilte, maastikuvaateid ning natüürmorte. On loonud ka mõned portreed, joonistusi, oforte, puulõikeid ning illustreerinud lasteraamatuid ("Koduloomad", "Metsloomad" 1912). Tema maalitud oli dekoratiivne pannoo "Kari" venna Karl Burman vanema projekteeritud "Kalevi" seltsimajja.

Kujutuslaadilt on tema linna-, lille- ja maastikupildid maalilised, koloriidilt heledad, vaheldusrikkad. Teda on peetud üheks Eesti esimeseks impressionistiks. Hilisem looming oli rahutum, tööd väljendusjõulised.

Paul Burman, „Tallinna vaade“

Villem Ormisson (1892 - 1934) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog. Villem Ormisson on loonud peamiselt maastikumaale ja natüürmorte, vähemal määral portreid.

Loomingu algusaastate teostes on märgata impressionismi (ennekõike Matisse'i ja Cézanne'i) ja Konrad Mäe loomingu mõjutusi.

Pärast Saksamaal käimist 1922. aastal ilmus tema loomingusse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1930. aastatel maalis Ormisson rohkem impressionistlikke maastikke, milles erilisel kohal on talvised Tartu vaated täis rahu ja lõputult langevat lund.

Aeg-ajalt jäljendas ta teadlikult mõne suure meistri käekirja. Ormissoni hilise loomingu tippsaavutuseks on 1939. aastal valminud 3 x 5 meetri suurune pannoo "Pühajärv" Vanemuise teatris.

Villem Ormisson, „Tartu vaade“, 1927

Pärast 1912. aastat hakkasid kunstnikud kodumaale tagasi pöörduma ja järgmisel aastal oli enamik neist juba Eestis. Sidemed kodumaal kujuneva kunstieluga ei olnud katkenud ka rännuaastatel. Püsivalt koju asumine suunas kunstnikke rohkem mõtlema ja kaasa tundma oma rahva püüdlustele. Tugevnes rahvusromantism.

Peamiseks rahvusromantismi keskuseks kujunes pärast kunstniku tagasitulekut pagendusest 1913. aastal Ants Laikmaa ateljee.

Laikmaa arvukatest õpilastest oli andekaim noorena surnud Oskar Kallis. Laikmaa juures alustas ka Aleksander Uurits, kelle stiliseeritud kontuuridega joonistuste ja raamaillustratsioonide kujunemisele oli oluline vene rahvusromantikute mõju.

Oskar Kallis (1892 – 1918) suutis oma pastellides luua värviküllase „Kalevipoja“ –ainelise muinasmaalima. Oskar Kallis oli üks esimesi ainult Eestis kunstihariduse omandanud kunstnikke. Siiski oli ta käinud ekskursioonidel Soome kunstimuuseumides, kus tutvus Akseli Gallen-Kallela loominguga ning Peterburis ja Moskvas, kus viis ennast kurssi näiteks Nikolai Roerichi teostega. Ta ühendas oma loomingus rahvakunsti ja juugendit.

Oskar Kallise esimeste katsetustega Kalevipoja ainestiku vallas sai avalikkus tutvuda Tallinna Eesti Kunstiseltsi kunstikursuste esimesel ülevaatenäitusel 1912. Jätkates 1913. aasta sügisest õpinguid Laikmaa juures, töötas Kallis korduvalt läbi kogu Kalevipoja ainestikud, osalt pastellis, osalt joonistustes ning mõnel puhul ka õlis. Kallis on maalinud portreesid (sealhulgas kolm autoportreed) ja maastikke. Viimane eluaasta kujunes kunstnikul väga viljakaks ning sellest aastast pärinevad mitmed tema sümbolistlikud tööd, sealhulgas "päikese tsükkel" ning surma eelaimdusest kantud "Palavik", "Liiva-Annus" ja "Suudlus".

Oskar Kallis, „Linda kivi kandmas“, 1917

Aleksander Uurits (1888 - 1918) oli eesti graafik ja maalikunstnik. Uurits on loonud rahvusromantilisi juugendlikus stiliseeringus raamatuillustratsioone, dekoratiivpannoosid, õli- ja pastellmaale. Ta oli esimesi kunstilise plakati loojaid Eestis.

Uuritsa loomingus on mõjutusi nii Nikolai Triigilt kui ka Paul Burmanilt. Triigiga tutvus Uurits juba Laikmaa juures õppides. Pärast Pariisist naasmist elasid nad ühes majas, kasutasid sama modelli ning töötasid koos Kunstide Edendamise Seltsi Kunstikooli natuuriklassis. Heades sidemetes oli Uurits ka Paul Burmaniga.

1911. aastal sai Uurits Eestis tellimuse kahe suuremõõtmelise dekoratiivpannoo ("Jahimeeste kokkutulek" ja "Kandle helidel") maalimiseks Karl Burmani projekteeritud Kalevi spordiseltsi ehitatavasse majja Pirital.

Kunstniku esimesed katsed raamatugraafika vallas pärinevad juba õpilasaastatest Laikmaa juures. Esimesed vinjetid ajakirjas Tapper pärinevad juba 1906. aastast. Uurits on teinud kaanekujundusi, raamatuillustratsioone ja on teada ka kaks pintslidekooriga kaunistatud vaasi.

Aleksander Uurits, „Nälg“, 1909

Idüllilises laadis käsitles rahvusromantismi teemasid peamiselt Venemaal õppinud August Jansen. Veider-fantastilisi tõlgendusi eesti mütoloogiast pakkus Aleksander Promet.

August Jansen (1881 - 1957) oli eesti maalikunstnik. Ta kasutas ka pseudonüümi Jaan Seen.

August Janseni loomingu hulka kulub portreid, maastikumaale, linnavaateid, ulatuslikke kompositsioone, dekoratiivseid pannoosid ning natüürmorte. Tehnikatest eelistas ta õlimaali, vähem temperat, guašši ja pastelli. Ta oli erakordselt viljakas looja. 1946. aastal antud intervjuus arvas kunstnik, et on loonud umbes 1000 teost, millest 300–400 hävisid Teises maailmasõjas.

August Jansen, „Tütarlaps õlgkübaraga“,1929

Aleksander Promet (1879 - 1938) oli eesti maalikunstnik ja graafik. Loonud rahvusromantilisi, fantastilisi, osalt painajalikke maale: "Kratt", "Jaaniöö" (1909), stseen "Kalevipojast" (1920), Lembitu (1930) ja 1911. aastal korraldatud Eesti Kirjanduse Seltsi "Kalevipoja" illustreerimise võistlustel saavutas ergutusauhinna.

Eesti Kunstiseltsi liige. Esines 1907 esines 28 tööga Eesti Üliõpilaste Seltsi näitusel Tartus. Esines II Eesti kunstinäitusel Tartus 1909, kus leidis elavat tähelepanu tema teoste ainestiku uudsus ning rahvuslikkus. 1912. toimusid tema tööde näitused Narvas ja Helsingis. Promet võttis Eesti kunstimaailmast elavalt osa, vastandades ennast Noor-Eesti kunstnikerühmale.

Aleksander Promet, „Liigkasuvõtja surm. Kratt“, 1906

Nagu paljud kunstnikud, ei piirdunud ka Nikolai Triik oma loomingus ainult rahvusromantismiga. Samadel aastatel maalis ta üldistava joone ja ilmeka siluetiga portreid. Teda ei huvita ainult portreteeritava välimus, vaid ka hingeelu.

Nikolai Triik (1884 - 1940) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Nikolai Triik kuulub koos Konrad Mägi ja Ants Laikmaaga 20. sajandi alguse olulisimate kunstnike hulka, kelle looming tõi kaasa murrangu siinses kunstis.

Triik oli lähedalt seotud peamiselt 20. sajandi esimesel kümnendil tegutsenud kultuurirühmitusega “Noor-Eesti” (peamiselt koosnes see kirjanikest), kes seadis lipukirjaks muuta siinne kultuur modernsemaks ning rahvusvahelisemaks.

See neil ka õnnestus. Triigi toonane looming ühendabki endas nii rahvuslikke taotlusi kui ka rahvusvahelisi mõjutusi. Ta reisis palju ning viibis pikemalt mh Peterburis, Norras, Pariisis, Berliinis jm. Alates 1920ndatest aastatest tegutses Triik peamiselt õppejõuna kunstikoolis “Pallas”.

Nikolai Triik, „Lennuk“, 1910

Tähtsateks sündmusteks kunstielus olid Eesti Rahva Muuseumi asutamine 1909. aastal Kristjan Raua ja rahvaluuleteadlse Oskar Kallase juhtimisel ning Tallinna Kunsttööstuskooli avamine 1914. Viimane õppeasutus oli välja kasvanud Eesti Kunstiseltsi joonistusskursustest.

I maailmasõda ja Venemaa 1917. aasta revolutsioonid võimaldasid Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 1918. aasta veebruaris; kohe sellele järgnenud Saksa okupatsiooni ja aasta lõpus alanud Vabadussõja järel oli endise Vene riigi provints saanud iseseisvaks väikeriigiks. Paljusid kunstnikke haaras kaasa tormiline ajalugu.

„Siuru“ rühmitusse kuulunud kirjanikud süüdistasid seniseid autoriteete vanamoelisuses ja jõuetuses. Siurulased eelistasid nooremaid kunstnikke, eriti meeldis neile Ado Vabbe.

Ado Vabbe (1892 – 1961) oli läbinisti artistliku ja avangardistliku vaimuga loovisik. Tema nimega seostatakse mh futurismi, kubofuturismi ja ekspressionismi tulekut. Samuti on teada Vabbe abstraktsed tööd.

Õppides ja töötades nooruses Saksamaal ja Venemaal, jõudis ta 1910 -ndate teisel poolel tagasi Eestisse, kus töötas aastakümneid õppejõuna erinevates kunstikoolides, sh “Pallases”. Tema tähendus eesti kultuuris on kinnistunud tänu tema avangardloomingule, mistõttu uuenduslikud kultuurirühmitused hoidsid 1920 -ndate alguseni Vabbega tihedat kontakti.

Ado Vabbe, „Karneval. Kompositsioon figuuriga“, 1916

Minu huvi kunsti vastu ei ole alguse saanud väga ammu aga see on aastatega suurenenud. Minu igapäevane elu ei ole olnud seotud kunstiga aga nüüd olles tutvunud põgusalt kunstiajalooga on see avanud mulle justkui uue ukse. Püüan kunstihuvi äratada ka oma tütardes ning Kumu Kunstimuuseumi külastame peatselt ka koos.

Eesti kunsti ajaloos on veel väga palju kunstnikke kellest tasub kirjutada aga ma lisan siia galerii teiste Eesti kunstnike töödest, mis tõmbasid minu tähelepanu Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogus.