Renessansi kunstnike võrdlus

Renessanss oli kõrgkeskajale järgnenud 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood Euroopa kultuuriloos.

Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.

Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.

Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.

Renessansi ajal tegutsenud maalikunstnikest hakkan võrdlema Domenico Venezianot, Rogier van der Weydenit ja Tiziano Vecelliot.

Domenico Veneziano

"Santa Lucia de' Magnoli" altarimaali osa, kus Domenico Veneziano on kujutanud ennast kui Ristija Johannest

Rogier van der Weyden

Tiziano Vecellio

Tiziano Vecellio autoportree

Osa seinamaalist ("Trajani ja Herkinbaldi õiglus") Brüsseli raekojas, kus Rogier van der Weyden on usutavasti kujutanud ennast

Domenico Veneziano (umbes 1410 - 1461) oli Itaalia maalikunstnik varajase renessansi ajastul, tegutses peamiselt Perugias ja Toscanas Firenze linnas. Väga vähe on teada tema elust ja maale on säilinud vähe. Poisina sai temast Gentile da Fabriano õpilane.

Tema maalides on tolle ajastu kohta uudne hele ja elurõõmus koloriit. Palju tähelepanu pühendab Veneziano valguse probleemile, selles suhtes valmistas ta teed Piero della Francescale. Veneziano freskodes on pildi ruum täpselt ja selgelt määratletud arhitektuurilise tausta abiga, piltide ruum oli konstrueeritud nagu vaataja vastas asuv teatrilava. Veneziano püüdis kasutada õhuperspektiivi. Tegi katsetusi maalitehnika täiustamiseks.

Tähtsaimateks meistriteosteks peetavad maalid on "Adoration of the Magi", "Santa Lucia de' Magnoli" altarimaal, "Madonna del Roseto" ja "Madonna Berenson".

Rogier van der Weyden (umbes 1400 - 1464), õige nimega Rogier de la Pasture. Väga kuulus Lõuna-Madalmaade koolkonna kunstnik. Tegutses noorpõlves Tournai`s, aga asus 1435. a. Brüsselisse, kus sai linnamaalijaks. Rogier van der Weyden rikastab madalmaade kunsti uue sisu ja uute vormidega. Haarab kujutisi Maarja elust ja Kristuse kannatusloost, tema käsitlusviis on dramaatiline, rahutu ja pateetiline.Tema kunst on tõsine ja karge, täis sügavat ilmekust ja paiguti meeleheiteni küündivat traagikat.

Rogier van der Weydeni kuulsamaid ja tüüpilisemaid töid on 1438. a. maalitud "Kristuse ristilt võtmine". Valu ja kurbust püüab Rogier iga figuuri näol ja liigutustes erinevalt väljendada. Kunstnik on esmajoones silmas pidanud tunnete loomutruud kujutamist; kompositsiooni on ta teostanud lihtsalt, asetades figuurid reljeefina kahes kihis kullatud tooni ette, vältides niiviisi ruumi sügavust. Vastandina itaallastele jääb figuuride anatoomiliselt õige kujutamine Weydenil tagaplaanile, nagu ka teistel madalmaade kunstnikel. Tähtis on peamiselt riietus, mida kujutatakse laiades, avarates ning nurgelistes voltides ja mille all keha on harva tunda.

Rogier van der Weydeni teine väga kuulus töö on vägev tiibaltar viimse kohtupäeva stseeniga Hospice de Beaune`is Dijoni lähedal. Oma suurepärase ruumikujutusega võluvad kaks väikest altarit Berliini muuseumis.

Aastatel 1449 - 1450 käis van der Weyden Itaalias. Tutvumine Itaalia kunstnikega jättis tema loomingusse mõningaid jälgi, eriti märgatavad on Fra Angelico mõjud. Tema kunst muutub pisut rahulikumaks, piltides pääseb valitsema mingi pehme selgus. Seda võib konstateerida Münchenis olevas pildis "Tarkade kummardamine".

Rogier van der Weyden on maalinud ka portreesid. Need on suurejoonelised, üksikasju on vähem toonitatud aga see-eest on need aga kainemad ja ebaelulisemad.

Rogier van der Weydeni mõju XV sajandi kunstile on olnud väga suur. Tema laadi matkis enamik madalmaade meistreid, tema kunst oli eeskujuks paljudele välismaa meistritele, esmajoones sakslastele.

Tizian e. Tiziano Vecellio (1476/77 või 1480 - 1576) sündis Pieve di Cadores (Friaulis, Alpides), aga tuli lapsena Veneetsiasse, kus oli algul Giovanni Bellini õpilane. Oma pika elu kestel tegi ta kaasa Veneetsia kunsti arengu renessansiajastul, Giovanni Bellinist kuni XVI sajandi teise poole maneristideni (manerism - etapp renessansi ja baroki vahel). Kõik need ühe sajandi muutused läksid temast mööda, ilma et nad oleksid tema kunsti põhiolemust puudutanud.

Tiziani loomingus on kõik rajatud värvile, maailitud vormile. Värv saab tema käes ka kõigi vaimsete sügavuste väljendamise vahendiks.

Tema kunsti väljakujunemisel oli tähtis läbikäimine Giorgionega. Giorgione rajatud väljendusviise rikastab ta dramaatilise elemendi väljakujundamisega.Tema esimese perioodi töödest on kuulsaim "Taevase ja maise armastuse" nime all tuntud maal. See on teostatud veel Giorgione vaimus.

Natuke hilisemast ajast pärineb "Maksuraha", mis on eriti huvitav oma energilise kontrastide mõjuga.

Nüüd järgneval keskperioodil saavutab Tizian üldise tuntuse. Pärast Bellini surma nimetati ta Veneetsia vabariigi ametlikuks maalijaks. Keskperioodist pärinevad tema meistriteosed kirikliku kunsti alal. Tiziani noorpõlve usulise maalikunsti teosed olid Bellini ja Giorgione vaimus, rahulikud, idüllilised ja elurõõmsad, võluvad oma särava värvitoredusega. Nüüd hakkab ta suurt rõhku panema dramaatilisele ja dünaamilisele momendile.

Väga palju silmapaistvat on Tizian loonud portreekunsti alal. Keskperioodil loob kunstnik väga lihtsaid, kuid suursuguseid meheportreid, mida iseloomustab karakteriseerimisvõime. Näiteks "Mees kindaga". Naisportreedele annab ta mõnikord allegoorilise ja mütoloogilise ilme - "Flora".

Viimasel loominguperioodil loob kunstnik eriti arvukalt maale, mis kujutavad alasti figuure. Populaarseim neist on "Urbino Venus". Järgnes väiksemaid ja suuremaid pilte mütoloogilistel ainetel, mis kõik on pühendatud peamiselt naise ilu ülistamisele.

Kunstniku viimaste aastakümnete töödele on iseloomulik ikka vabamaks, kergemaks ja julgemaks minev pintslitehnika ühes kontuuride kadumisega ja lokaaltoonide täieliku sulamisega kuldpruuni üldtooni, värvimaali asemele on astunud toonmaal. Meistri viimastes töödes on midagi, mis meenutab Rembrandti hilisemat stiili.

Domenico Veneziano ja Tiziano Vecellio olid Itaalia maalikunstnikud. Veneziano tegutses vararenessansi ajastul ja suri umbes 15 aastat enne Tiziani sündimist. Tizian tegutses kõrgrenessansi ajastul. Rogier van der Weyden maalis nagu Venezianogi vararenessansi ajal aga Madalmaades.

Tiziano Vecellio Kristuse kummardamine, "Adoration of the Magi"

Domenico Veneziano Kristuse kummardamine, "Adotartion of the Magi"

Rogier van der Weyden Kristuse kummardamine, "Adoration of the Magi"

Kõik kolm kunstnikku on kujutanud traditsioonilist stseeni vastsündinud Jeesuse kummardamisest.

Domenico Veneziano on kujutanud rüütellikku või õukondlikku stseeni, kus on palju tegelasi kandmas rikkalikke ja elegantseid kostüüme. Kõik on viimistletud kuni pisemate detailideni. Üksikasjalik kujutamine, mis on ilmne maastikku vaadates ning samuti on seda märgata jahipidamise motiivides. Mõned ametlikud ja kompositsioonilised elemendid, nagu skulptuurilaadsete figuuride viimistletus ja täpne perspektiivi kasutus tõestavad, et tegemist on renessansi aega kuuluva maailiga. Tagaplaanil on kaunid mäed, kultiveeritud põllud, valged lambad ja looklevad teed näitamaks jõukust. Katuse serval istub paabulind vihjates hinge surematusele, jahitavad linnud ründamas teisi linde sümboliseerivad Kristuse suremist.

Rogier van der Weyden maalis selle altarimaali umbes 1455. a. kirikule püha Columba, mis asub Kölnis. Altarimaal koosneb kolmest osast, millest keskmine on Jeesuse kummardamine. Hiilgav värvikombinatsioon, peaaegu mikroskoopiliselt viimistletud detailid ja pidulikkus, mida figuurid kiirgavad. Maalil on ka peaaegu peidetud detaile - näiteks ristilöödu kuju vastsündinu kohal.

Tiziani maalil külastavad püha perekonda kolm kuningat, kes on tulnud ülistama vastsündinud kuningat. Maal on täidetud naturalistlike detailidega. Rändurid näevad vaeva, et hoida hobuseid ja muulasid paigal ning väike koer urineerib talale. Samas on seal ka viiteid antiigile, näiteks hobuse painutatud jalg ja kummardatud pea.

Tiziani maal on võrreldes teistega palju elulisem ning tõepärasem ning värvid loomulikumad. Veneziano ja Weydeni maalid aga rohkem lavastuslikumad. Võib-olla mängib siin rolli see, et Tizian tegutses kõrgrenessani ajal, teised aga vararenessansi ajal. Kõik kunstnikud on kasutanud sümboolseid värve nagu sinine, mida kannab Neitsi Maarja. Sinine on taeva värv, mis sümboliseerib taevalikku armastust ning tõe värv, sest pärast pilvede hajumist tuleb alati esile sinine taevas, vihjates avalikuks saanud tõele. Sinist värvi kasutatakse liturgias Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul. Punane ja kuldne sümboliseerimas kuninglikkust riietab kuningaid. Domenico Veneziano on punast kasutanud kuningate puhul minimaalselt, aga veidi siiski.

Rogier van der Weyden, naise portree

Domenico Veneziano, Lucrezia Landriani portree

Tizian, Isabella d'Este mustas

Domenico Veneziano, Lucrezia Landriani portree.

Lucrezia Landriani oli Milano hertsogi Galeazzo Maria Sforza kaaslanna ja nimeka vallaslapse, Imola sinjoora, Forlì krahvinna, Caterina Sforza, ema. Lucrezial oli hertsogiga veel vähemalt kolm last ning kaks last oma abikaasaga.

Lucrezia oli krahv Gian Piero Landriani abikaasa, kes oli Galeazzo Maria Sforza õukondlane ja lähedane sõber.

Lucrezia sündis Milanos 1440. a paiku; lähemad andmed tema nooruse ja vanemate kohta puuduvad. Domenico Veneziano maalitud kaasaegselt portreelt Lucreziast näeb vaataja blondijuukselist, sinisilmset, kõrgelaubalist ja peente näojoontega kena daami.

Viieteistkümnenda sajandi keskmistel aastakümnetel olid profiilis maalitud portreed väga populaarsed Firenze kõrgema klassi hulgas. Firenzelased kasutasid selliseid skemaatilisi portreesid, et näidata oma sotsiaalset staatust ja kodanlikku vastutust. Samuti taheti järgmistele põlvkondadele edasi anda visiooni vabariiklikest ja perekondlikest väärtustest. Märgata on selles pildis Domenico Venezianole omast tolle ajastu kohta uudset heledat ja elurõõmusat koloriiti.

Rogier van der Weydeni portree naisest on maalitud umbes 1460. -l aastal. See maal on silmapaistev näide abstraktsest elegantsist, mis on iseloomulik Rogier van der Weydeni hilisematele portreedele. Kuigi pildil kujutatu identiteet on teadmata, tema iseteadlik auväärsus viitab sellele, et tegemist on aadlikuga. Tema riietus ning kitkutud kulmud ja juuksepiir on tüüpilised soositud positsiooniga daamidele Burgundia kõrgema klassi hulgas. Stiilne kostüüm ei vii tähelepanu naiselt, tume kleit peaaegu sulandub taustaga. Valge peakate raamib ja fokusseerib tähelepanu naise näole. Valgus langeb kaunilt koos kortsus õrna looriga tema peas ja kerged varjud märgistavad naise ilusat luustruktuuri. Kuldsed kaunistused vöö pandlal on maalitud ülima täpsusega ning punase vöö taustal on kokkupandud käed kandmas uhkeid kuldsõrmuseid.

Rogier van der Weyden oli silmapaistev portreemaalija omades karakteriseerimise oskust kujutades maalitavate isikute karaktereid. Masendunud silmad, kindlalt seatud huuled ja pinges sõrmed peegeldavad naise vaimset keskendumist. Kunstnik kõrvutas isiku tugevat mentaalse aktiivsuse tunnet tema jäiga enesekontrolli ning riietuse ja poosi formaalsusega, esitledes vaatajale kirglikku kasinust.

Tiziani Isabella d'Este portree on maalitud umbes 1534. ja 1536. aasta vahel. Isabella d`Este (1474-1539) oli kaasaegsete sõnul maailma kuulsaim naine: armastav abikaasa ja ema, kunstide austaja, ajastu juhtiv moedaam, ent ka naissoost Machiavelliks hüütud tark diplomaat, kellel õnnestus hoida Mantova peaaegu puutumatuna laastavatest sõdadest.

Naine oli sotsiaalselt ambitsioonikas ja ilmselt teadlik efektist, mille võis anda kuulsa maalikunstniku maalitud portree tema reputatsioonile ja prestiižile. Naine tellis portreesid ka Leonardo da Vincilt ja Andrea Mantegnalt.

Kuigi kujutatuna siin kui noor naine, Isabella oli umbes kuuskümmend kaks, kui Tizian pildi maalis. Isabella mustas on üks kahest portreest, Isabella punases on teada ainult Peter Paul Rubeni koopia kaudu. See näitas teda vanemana, aga Isabella ei olnud sellega rahul ning lasi teha teise portree, mis näitas teda nelikümmend aastat nooremana.

Istudes veidi vasakule pööratuna vaatab Isabella välja pildi plaanist silmadega kontakti loomata. Kuigi oli aktsepteeritud, et teised naised kannaks samasugust riietust, Rona Goffen tundis maalilt ära Isabella mustri järgi tema varrukatel. Ajaloolane Goffen teadis, et see muster oli disainitud vaid Isabella jaoks. Tizian tegi Isabellast ideaalse kaunitari kujutades teda tagasihoidliku ent võrgutava v-kaeluse ning kaunilt ehitud peakattega.

Kõik kolm kunstnikku on maalinud suurepäraseid portreesid kujutades enamasti kõrgest soost isikuid. Weydenit eristab karakteriseerimisoskus ning Venezianot profiilis maalimine. Sarnasena tooksin välja selle, et ükski kunstnik ei kujuta modelli otsa vaatavana, kõigi pilgud on suunatud kõrvale. Arvestades, et Tizian tegutses hilisemal ajal võib märgata soengumoe muutumist, kitkutud juuksepiir ei ole ilmselt enam moes. Itaalia naised aga kannavad mustrilist riietust erinevalt Madalmaade daamist, kes erineb ka oma luustruktuuri poolest. Portreede taustana kasutasid Tizian ja Weyden enamasti tumedat tausta toomaks esile inimest, aga Veneziano puhul märkasin heledamaid taustavärve ning maastikku demonstreerimas maalitu valdusi.

Värvikasutust vaadates on Veneziano, Weyden ja Tizian üsna erinevad. Erinevused on märgatavad ka eelmistes kõrvutatud maalides. Domenico Veneziano maalide hulgas on töösid, kus on kasutatud väga heledat värvipaletti, mis on tolle ajastu kohta uudne.

Domenico Veneciano "Annunciation", kuulutamine

Domenico Veneziano "St. John in the desert", Püha Johannes kõrbes

Rogier van der Weydeni maalides on märgata palju erksaid värve, näiteks Magdalenit kujutades on kasutatud mitmeid tugevaid värve.

Rogier van der Weyden, "Magdalen lugemas"

Rogier van der Weyden, "Magdalen"

Tizian maalis oma elu hilisemal loomeperioodil palju aktimaale, millest kõige tuntum on "Urbino Venus". Tizian on kasutanud sarnaselt portreemaalidele näo taustal musta värvi.

Võrdlemaks kunstnike värvikasutust tõin välja altarimaalid koos värvipalettidega.

Domenico Veneziano, "Santa Lucia de' Magnoli" altarimaal

Rogier van der Weydeni altarimaal

Tizian, "Neitsi taevaminek", altarimaal

Arhitektuurilist tausta ei leia kolme kunstniku maalidest just palju. Aga need maalid demonstreerivad suurepäraselt ehitiste detailsust. Domenico Veneziano maalil on näha ilusat vaadet linnale, milles on võimalik ära tunda itaalia arhitektuuri. Weydeni pildi taustavaade on viimistletud uskumatu täpsusega. Tizian on samuti maalinud väga detailirohkelt templit. Weydeni ja Tiziani tööd on äärmiselt detailirohked, Veneziano majad on veidi lihtsakoelisemad.